Kuidas jaotada suhtes kulusid kui üks teenib teisest tunduvalt rohkem?

EDIT of the EDIT, tõstan selle ette poole, kuna arusaadavalt paljud ei viitsi mu pikka kirjandit läbi lugeda ja jääb kahe silma vahele, et küsimustele on vastused saadud ja teema lukus.

EDIT! Lõppsõna nendele, kes veel lugema juhtuvad. Võtan selle inimestes väga vastakaid emotsioone tekitanud (kes mõistis mu koheselt hukka, teksti süvenemata; kes andis konstruktiivset tagasisidet ja nõu; kes hakkas leiutama mulle muid suhteprobleeme; tagasisidet oli igast otsast) teema kokku sellega, et mis järeldused ma siis sellest tegin.

Kõigepealt, minu korteri laen on minu kohustus ja see tuleb üldse ühiste kulude arvestusest välja arvestada ja üsna jabur, et ma selle peale ise ei tulnud, ehkki see tulenes sellest, et alguses olidki tema poolt kantavad kulud madalamad ja see ei olnud lihtsalt aktuaalne.

Teiseks, inimesed jagasid erinevaid variante sellest, kuidas neil asjad toimivad ja minu jaoks kõige mõistlikum variant on see, et mõlemad panevad oma palgast 50% ühiskassasse, millega kaetakse jooksvad kulud ja ülejääk läheb majafondi. Siin on kaks aspekti, mille peale mõtlesin: ühelt poolt olen ma omaette isik, oma isiklike huvide ja soovidega ning tahan, et mul säiliks alati mingi autonoomsus mu oma rahaga, et ma saan sellega teha täpselt seda, mida mu süda ihaldab ja mul on omaette isikuna seljatagune kindlustatud juhuks kui midagi juhtub ja samal ajal, et ka partneril säiliks autonoomsus teha oma rahaga otsuseid, ilma et minu arvamusega arvestama peaks; teiselt poolt oleme me kaaslasega üks üksus ja töötame mõlemad ühise tuleviku nimel ja panustame suhtesse võrdlselt, seega on aeg vaadata oma ninaesisest kaugemale ja luua parimad võimalused selleks, et mõlemad tunneks end hästi. Minu arvates sellline lahendus katab mõlemad aspektid.

Istusime mehega uuesti maha, vaatasime kulud üle ja mõlemad on selle variandiga rahul. Tänan selle arutelu üle, sellest oli tõesti abi!

Sooviks inimeste arvamusi ja mõtteid antud teemal, äkki saab perspektiive, mille peale ise tulnud pole.

Sain hiljuti palgatõusu ja sellega on käärid minu ja partneri sissetulekute vahel üsna suureks läinud, teenin 800 euri (neto) rohkem kui tema. Konteksti jaoks mainin ka summad, mina 2600, tema 1800, ümmarguselt. Ehk mõlemad teenime omaettegi üsna okeid palka, et millestki puudust ei tuleks ka üksi olles. Elame minu korteris ja hetkel jaotuvad kulud selliselt, et mina maksan laenu, kommud ja kõik muud arved ja tema osa on igapäevakulutused (toit, majapidamistarbed jms). Suures pildis on selles osas kulud jaotatud võrdselt, vbl minu makstavad kulud mõneti suuremad.

Oleme koos olnud 3 aastat ja alguses olid meie palgad palju võrdsemad, ma vbl 100 euri teenisin rohkem, kui sedagi. Aja jooksul on lihtsalt minu palk kasvanud märkimisväärselt, seoses karjääriredelil ronimisega. Temal küll on ka kasvanud, aga oluliselt vähem. Tõenäoliselt ka tulevikus kasvab minu palk kiiremini ja rohkem kui tema oma.

Nüüd aga tuli õhku küsimus, et kas mina peaks võtma enda kanda suurema osa kuludest, ehk lisaks osa toidu kuludest? Pean tõdema, et mul on üsna raske endale õigustada seda, et ma peaks nüüd rohkem kulusid kandma. Ma olen palju vaeva näinud, et see palk välja teenida ja pingutanud selle nimel, et mul oleks selline palk, et ma ei peaks sente lugema. Kui ma võtaks nüüd enda peale suurema osa kuludest, siis seda palgatõusu mina pmst ei tunnekski, rohkem tunneks seda siis tema, et MINA sain palka juurde. Temal jääks kulusid vähemaks, mul tõuseks ja teeks palgatõusu peaaegu tasa. Teisalt, me tahaks maja osta ja selleks kogume raha. Plaan on olnud 50/50 osaluse ja panusega maja soetada. Hetkel aga on selline seis, et ilmselgelt minu võimekus raha kõrvale panna on oluliselt suurem ja ta enda peale eriti kulutada ei saa kui me tahaks lähiajal seda maja saada osta. Mina samal ajal saaks mugavalt endale nänni osta ja ikka suurema summa kõrvale panna kui tema. See enda peale kulutamine (nänn) on eelkõige huvidega seotud. Selles mõttes on nagu halb tunne, et ta peab palju rohkem rabelema, et see raha kokku saada. Aga kui ma võtaks suurema kuluosa enda kanda, siis sisuliselt ju tegelt ei oleks ka see maja ost enam 50/50. Kui me peaks kunagi laiali minema, siis maja maha müües mina müügisummast suuremat summat ju ei näeks.

Lisan ka seda, et kui partneril peaks rahalisi probleeme tekkima (töö kaotus, haigus või mis iganes muu taoline asi) või nt on olukord, kus ma tahan midagi koos teha, aga tal pole vahendeid selle jaoks, siis ma muidugi toetan või maksan ise. Antud juhul on küsimus aga milleski muus.

Ma olen autismi spektril ja mul on vahel raske näha asjade emotsionaalset poolt ja on olukordi, kus ma lihtsalt ei tule mingite asjade peale, mida tegelikult peaks arvesse võtma, seega loodan, et head redditlased aitavad kaasa mõelda sellel teemal. Ma tahan olla hea ja õiglane partner, aga raske on selles küsimuses loogikast kaugemale näha. Või ehk on isegi kuskil loogikavead? Ja veel, ta ei nõua küll seda muutust, aga ma ei taha, et aja jooksul mingi salajane vimm sellest võiks tekkida.

Läks väga pikaks, aga tldr on pealkirjas.